Andragoog - täiskasvanute koolitaja kui professionaal
Mina näen täiskasvanute koolitajaid kahe erineva koolkonnana – on täiskasvanute koolitaja ja on andragoog/täiskasvanute koolitaja. Erinevus seisneb nende rollis haridusmaastikul. Täiskasvanute koolitaja on inimene, kes on omandanud vastava kutsetunnistuse ja pakub täiskasvanute koolitamise teenust. Andragoog/täiskasvanute koolitaja on isik, kes lisaks täiskasvanute koolitamisele arendab haridusvaldkonnas täiskasvanute elukestva õppe suunda.
Tekib küsimus, miks on vaja andragoogikat arendada ja rakendada? Märja, Jõgi & Lõhmus (2021) toovad välja muutumise vajaduse tulenevalt tehnoloogia kiirest arengust, kultuurilisuse mitmekesisuse tõusust, elanikkonna vanuse tõusust – mis kõik on vaja kohandada uute õpilahendustega. Märja, Jõgi & Lõhmus (2021) andmete põhjal jõuab koolitusturule uus põlvkond, kelle eelnev haridus, tõekspidamised ja maailma nägemine on oluliselt muutunud, mistõttu tekib vastavalt muutunud oludele vajadus leida vastava õppimise ja õpetamise vorme. Siin on meil kui andragoogidel vastutusrikas ja oluline roll aidata andragoogikat kui haridussuunda arendada, vedada ja seejuures täita ka väljakutse - olla ise koguaeg paar sammu eespool.
Jarvis (1998) märgib, et ühiskonna sotsiaalne süsteem on pidevas arengus ning mõjutab haridusasutuste muutumist, mõjutades nii hariduse edastamise tehnikaid kui ka viise. Samamoodi peame olema muutuses ka meie kõik. Kui ma võrdlen aega, kus omandasin keskharidust ja nüüd magistriharidust, on näha väga suurt tehnoloogiate kaasamist õppimisse. Praeguste õpingute juures on väga positiivseks üllatuseks olnud olemasolevate digilahenduste kasutusele võtmise soodustamine ja toetamine. Praegused digilahendused soodustavad iseõppimist. Jarvis (1998) mainib, et täiskasvanud õppijale sobib õppimine ühisprojektide raames, mis on üles ehitatud iseõppimisele ja toimub sageli ilma õpetamiseta õppija enda kui uurija huvi baasilt. Tunnen, et minu iseõppimise osakaal on antud hariduse omandamisel olnud üüratu - kodutööde tegemine koosneb enda initsiatiivil leitud materjalide, kohustusliku kirjanduse läbitöötamisel, enda kodutööde koostamisel ja õpipaariliste tööde analüüsimisel. Õpipaariliste kasutamine on andnud väga rikastava kogemuse teise magistrandi mõtete ja tööstiilide nägemise osas.
Täiskasvanute koolitaja on ettevalmistusega ja koolitamise kogemusega spetsialist, kes sihipäraselt toetab täiskasvanud inimese enesearengut, loob vajalikud õpisituatsioonid arvestades seejuures täiskasvanud õppija eripäradega ning vajadusel kohandades õpisituatsioone vajadusele vastavateks (Kutsekoda, s.a).
Täiskasvanukoolitajaks kui professionaaliks kvalifitseerutakse juhul, kui koolitamisel toetutakse teooriatele ja uurimistele, järgitakse profesionaalseid väärtusi ja eetilisi printsiipe (Jarvis, 2004, Kalleberg, Berg 1987, viidanud Karm, 2007). Näen igapäevaselt enda töös, kui suure mõjuga on hakanud minu arusaamu ja suhtumist mõjutama teaduslik kirjandus ja professionaalsete uuringute uurimine, tõlgendamine.
Jarvis (1998) märgib, et täiskasvanute koolitajate hulgas on märgata, et koolitajateks ei taheta asuda enne, kui endal on saavutatud teatud küpsusaste. Küspsusaste annab koolitajale teatud enesekindluse ja kompententsuse taseme. Pedagoogika ja andragoogika vahelise erinevuse mõistmine aitab arusaadavamalt esile tuua haridusliku lähenemise ja hariduse omandamisse kaasamisse oskuse – joonistub välja andragoogi kvalifikatsioon ja vajalik professionaalsus. (Jarvis, 1998). Lisan siia illustreeriva pildi, mis selgitab väga lihtsalt pedagoogika ja andragoogika õpetamise olemust.
Täiskasvanukoolitaja õppimise allikaks on tema elukäik ja erinevad õpikogemused, millest kogutud ja omandatud kogemusi tõlgendatakse läbi reflektsiooni (Karm, 2007). Täiskasvanuõppele on iseloomulik, et õpiruumis loevad õppija teadmised ja elukogemus sama palju kui koolitaja omad, mistõttu on vahest raske hinnata, kumb kummalt tegelikult rohkem õpib kas koolitaja või õpilased. Andragoog loob sellised tingimused, mis pakuvad minimaalselt juhendamist ja maksimaalselt iseseisvust. Selline ruum annab võimaluse informatsiooni omandada, mitte meelde jätta. (Märja, Jõgi & Lõhmus, 2021)